Minust
Mina olen naine, ema, pereliige, sõber, kolleeg ja veel palju muud. Need on rollid, midagi mida ma iga päev kannan. Kuid üks olulisemaid rolle minu elus on terapeudi roll.
Juba õige noorelt mäletan end mõtisklemas küsimuste üle, et mispärast inimesed teevad oma elus valikuid, mis haavavad teisi nende ümber? Miks ütlevad üht ja teevad teist? Küsimusi oli alati rohkem kui vastuseid. Salamisi lootsin juba siis, et minust saab keegi, kes hakkab teisi inimesi aitama. Tookord ma veel ei teadnud, et see, kes kõige enam abi vajas, olin ma ise.
Olles kasvanud keerulistes oludes, mis sisaldasid sassis suhteid perekonnas, vaimset ja füüsilist vägivalda, viletsat elujärge, on mul võimekus mõista väga laia spektrit teemasid, mida minu kliendid teraapiaruumi toovad. Suudan jääda ja jagada hetke, olla kohal ja toeks, vajadusel ka vastanduda.
Samas on minu elus olnud ka pöördepunkte, mis on isegi veidi muinasjutulised. Võimalik, et seetõttu usun ma siiralt, et igast olukorrast on väljapääs ja ka kõige pimedamas öös võib leida tulukese ning keegi ulatada käe. Huvitaval kombel on just usk see, mis mind lapsena palju aitas ja toetas. Ma ei pea siin silmas mingit religiooni, vaid just seda sügavat sisemist teadmist, et ma olen hoitud ja kuidagi ikka saab!
Ma ei ole oma loomult teoreetik, vaid kogemuste ja praktika inimene, emotsioonide ja lugude inimene. Sest töö inimestega on minu missioon ja töö terapeudina on minu hingetöö.
